Sügis, jälle sügis. Aastaring on täis. Müttamist kullakarva, õitsvat kanarbikku täis metsades on jagunud küll ja küll. Viimasel ajal on täitsa külm ka juba. Pole halba ilma, on vale riietus. Selle ütlemisega olen täitsa nõus. Aga sees peab ka soe olema. Kõht peab tänulikult nurruma. Meenuvad porgandite korjamised lapsepõlvest. Sõitsime koolipäeva asemel vana, ümariku tagumikuga bussis linnast välja kolhoosipõldudele. Muidugi sai seal rohkem nalja, kui tööd, aga korjatud need porknad said. Sest ajast saati on porgand üks mu lemmikuid juurvilju. Magus ja krõmps ühteaegu. Sobib igale poole ja mitmel viisil. Maitseainetest panen porgandi tihti kokku kurkumiga.
Pühapäeva pealelõunad on otsekui loodud koduseks küpsetamiseks. Siia pika päikesepaistelise nädalavahetuse lõppu sobib imeliselt üks mandlimekiga päikeseratas, see tähendab õunaratas, prantsuse moodi. Lääne-Euroopas seostatakse seda just Kolmekuningapäevaga, aga no las olla. Galette võib igal ajal teha. Vabadust on selle piruka puhul palju. Kui tahad, vaheta jahu. Kui tahad, vaheta täidist – õunte asemel sobivad igat sorti puuviljad või marjad, võta siis pirnid, virsikud või mustikad. Igale ühele oma!
Tugevas kevadtuules on lihtne külmavärinaid kogeda. Ere päike paitab rahutuid merelaineid. Täna pole need pehmed ja vahused, vaid lõikavad teravalt. Mantliservad laperdavad hooti, aga neid ei kuule keegi. Merekohin vaigistab kõik hääled, välja arvatud selle ühe, mis sõnab rahulikult ja sirgjooneliselt: “There’s no point in killing a bad priest. Killing a good one? That would be a shock! I’m going to kill you father.” See on minu “Kolgata”.
Nädal tagasi teisipäeval, 29. märtsil 2022 etendus Vanemuise teatris päris viimast korda Ain Mäeotsa lavastatud „Beatrice“. Lugu noorest abielupaarist, nende armastusest ja ühise elu loomise püüdest. Lugu noortest inimestest lähenevas tulevikus, kus tehnoloogilised võimalused inimest salvestada, taasesitada või koguni taasluua on jõudnud ühe kõva hüppe võrra kaugemale kui täna. Lavastus on kavas olnud juba viis hooaega. Sellegipoolest oli nädala alguse töisele meeleolule vaatamata garderoob siginat-saginat täis. Ootuselevus kõrgel, arutati särava noore publiku seas juba enne etenduse algust uudishimulikult mismoodi üks tulevikuromanss võiks kulgeda, kas väga teistmoodi kui tänasel päeval.
Eesti Vabariigi aastapäevast saati on päikesekollane ja taevasinine värv saanud sootuks sügavama tähenduse. Ühtäkki on see värvikombo vabaduse sümboliks. Neid värve kantakse uhkusega, armastusega ja toetuseks. Tunnistan ausalt, et mul on sest saadik olnud raskusi sotsiaalmeedias toimetamisega. Info mõttes võivad need meediakanalid olla kasulikud. Samas aga tekitab vastumeelt igasugune jätkuvalt kerglane reklaam ja loba. Ja seda on palju. Raske on mõista, et inimesed ei taju – maailm on muutunud.

7. veebruari ERR Plekktrummi saates kõneles psühhoterapeut ja kunstnik Lemme Haldre vaimse tervise teemadel ning rõhutas, et meis kõigis on isetervenemise võime olemas. Kunst, muusika, kirjandus on kõik ressursid ja vaimset tervist abistavad vahendid, mis aitavad meie “teetassi” täita ja eluga paremini hakkama saada. Seda nimekirja võib muidugi veel täiendada – looduses liikumine, aiapidamine, sport ja kõikvõimalikud hobid. Millised on sinu sisemised ressursid?
Kjarvalsstaðir. Fossvogur. Keflavík. Flekkuvík. Njarðvík. Reykjavík. Suðurnes. Islandi keel on imeline. Neid kohanimesid hääldada püüdes läheb keel veidi sõlme. Vahva harjutus. Minge Google Translate lehele ja seal saab kuulata, kuidas islandlased ise hääldavad. Hulda Hermannsdóttir. Peategelane raamatust. Ragnar Jónasson. Autor. Islandilt. Autor, kelle teoseid on maailmas müüdud üle 3 miljoni eksemplari. Tutvustustest võib lugeda, et võimas nordic noir ja ameeriklaste jaoks suisa Alfred Hitchcocki sugemetega. Võib-olla tõesti. See möödunud sajandi suur filmimees paistab ise nii pehme, just nagu Islandi kohanimed õiges häälduses, ent ometi on tema filmid ootamatud ja õudsad. Ettenägematu lugu on ka Ragnar Jónassoni “The Darkness”, mis on esimene raamat triloogiast Hidden Iceland.
Tühja koha pealt mõtteid väga ei tule. Minul vähemalt. Ent kusagilt see siiski tuleb. Innustus. Loominguline puhang, mõttelend, hingestav säde. Selleks on nii vähe vaja. Vahel piisab lihtsast vaarikapurust teetassis või koogi peal.
Ilmselt oli see 2020. aasta sügisel. Kuulujutud Eesti Draamateatri plaanist lavastada “Mefistot”, peaosas Juhan Ulfsak, levisid vaikselt linna peal. Kohtusin Drakadeemias Madli Pestiga, kes särasilmil teatas, et vot seda peab minema vaatama! Lavastab Kertu Moppel! Jäin mõtlema. Seepeale meenus mulle 1990-ndatel Tartu Vanemuises nähtud “Faust” (lavastaja Linnart Priimägi) ning ma polnud üldsegi veendunud, et minust Mefistofelese fänni saaks. Uurisin veidi asja. Kertu Moppeli sõnul inspireeris teda nii Klaus Manni romaan “Mefisto” kui Eesti ühiskonnas parasjagu toimuvad lainetused. Sukeldusin Raamatuvahetuse lehele ning tellisin endale nõuka lõpus (imede ime!) eesti keeles ilmavalgus näinud tõlke. Klaus Mann kirjutas selle “jutustuse ühest karjäärist” 1936. aastal Amsterdamis eksiilis olles. Kellele tolleaegsed teatrimaailma telgitagused huvi pakuvad, on see põnev lugemine. Ent arvestades tegelaste ja detailide rohkust jäin põnevusega Koppeli lavastust ootama. Siis ei teadnud ma veel, et “Mefisto” on olemas ka filmina!
Kas pole nii, et inimesed kipuvad jagunema kahte lehte: need, kes janunevad enam innovatsiooni ja senitundmatute liikide või tehnoimede järele, ning need, kes armastavad rohkem ajalugu, vanu tarkusi ja mütoloogiaid. Ühed fantaseerivad võimatu võimalikuks saamisest, uute maailmade avastamisest. Teised aga unistavad ammustest aegadest ning unustusse kadunud kangelaste seiklusrikastest eludest. Muidugi, seal kusagil kõrval heljub valgel pehmel pilvepadjal Tove Janssoni muumide maailm ja veel mõned kentsakad maailmad, mis nagu pole ei üks ega teine. Need on sellised ühtmoodi jalaga maa peal, realistlikes oludes aset leidvad lood. Teisalt on need seiklusjutud täis kummalisi olevusi ja salapäraseid mõtteid. Kui on vaja valida oma esimene eelistus, siis kuhu suunda sina vaatad? Edasi tundmatusse? Või tagasi, möödunud põnevusse?